Otse põhisisu juurde

Postitused

Ja kuidas mul siis edeneb?

Mind ei huvita MITTE MISKI. Ma ei saa vaadata sarju, videosi.. mind ei huvita enam isegi sõprade mured aga sunnin end keskenduma, aitama. Ma igatsen seda aega, kus mul olid hobid ja miski pani silma särama.

Perearstiga pole mul vedanud! Küsisin talt, kas ma saaksin ehk teised unerohud. Praegused ei sobi mulle. Põhjendasin, et miks. Vaatas juhmi näoga otsa ja ütles “ma ei saa sinust aru”. Seletasin veelkord siis. Ütles “mhm, kas tööle saad minna või pikendan haiguslehte?”. Sealt polikliinikust väljusin pisaratega. Ta venerahvusest, mitte mul pole eneseväljendusega meeletuid raskusi või kõnedefekti vm 😀
Lootsin, et saan ADsi tihedamini võtma hakata. Aga ei! Ütles, et mul pole nii palju vaja ja 5p järjest võin 2tki päevas võtta ja siis jälle 1. Misasja!? Mu psühhika saab seal kàies veel rohkem kannatada. Lasen haiguslehe sellepärast àra lõpetada, et ma ei taha seda arsti nàha, MITTE KUNAGI ENAM! 
Ma olen aru saanud, et mu olukord läheb hullemaks kui mu elus mingi meesisend, hakkavad tu…
Hiljutised postitused

Olla zombie või keskendumisvõimetu?

Ma ei tea, kuidas ma täna end kooli vedada suutsin, aga hakkama ma sain! Küll üks tund hiljem, aga siiski ja olin terve päeva lõpuni ja olen väga imestunud.

Hommik oli imelik. Ei tundnud ennast iseendana ja maailm tundus ka nagu kauge olema, hoopis teine tunne oli ringi jalutada. Ja ma ei viitsinud suhelda. Kuna ma eile koolis ei käinud, siis teadsin, et hakkab palju küsimusi nädalavahetuse kohta tulema ja palvetasin, et keegi jumala eest midagi ei küsiks. Ühel hetkel kursavend küsis, et kas mul paha tuju või, et miks ma terve tund lihtsalt aknast välja vahtinud olen.. Ma polnud temast ja tema naljadest terve päev välja teinud, tavaliselt ma ikka naeran ja olen lõbus, täna lihtsalt tühi kest. Aga üle mitme kuu suutsin jälle koolis kuulata, konspekteerida. Ma pole ammu üle ühe lause vihikusse kirjutanud, nüüd sain lausa üle ühe A4 kokku, vau! Mõtlesin, et kindlasti olen päeva lõpuni ja tundsin end motiveerituna, aga päeva keskpaigaks oli see tunne kadunud ja alles jäänud mõte "ma…

Depressioon ja hallutsinatsioonid

Uhh, algaski minu teekond ravimaks minu vaimset tervist. Ma olen liiga kaua aastaid seda kuidagi ignoreerinud. Ma olin väga noorena juba täitsa sassis omadega. Käisin ükspäev oma ema kodus, leidsin salapäeviku ja mõtlesin et siis viin kurssi, mida põhikooli mina asjadest arvas. Reaalsus? Ma olin umbes 10 aastasena sinna kirjutanud, et ma ei taha enam elada ja et see maailm pole mulle(SUURTE TRÜKITÄHTEDEGA). Siis mulle meenus, et ma paar aastat hiljem üritasin ka enesetappu, aga see loll plaan kukkus läbi, sest noh, ma olin loll. Lapselikult loll. Arvasin, et hunniku valuvaigistite võtmine teeb minuga midagi.. nope. See mälestus oleks nagu vasaraga pähe löönud. Nii noorena sellised mõtted ja soovid, miks küll?

Nüüd ma olen targem(kahjuks) ja tean täpselt, mis tegema pean, et mu surm oleks võimalikult chill ja valutu. Aga tuleb välja ravida vajadus seda teadmist kasutada, eks!?

Läksin arsti jutule. Sain soovituse õues jalutamas käia, sorri ma ei suuda end tihtipeale isegi vannituppa pe…