Otse põhisisu juurde

Postitused

Absoluutselt ebapädev perearst

Kõik nii palju keerulisemaks mu jaoks läinud. Ma olen koolist välja lendamas ja mul pole jõudu võidelda. Vaatan tuimalt, kuidas mu elu koost laguneb. Kehitan õlgu.  Mu ema käis muga perearsti juures kaasas. Sest see keelebarjààr oli liiga hull ja emps oskab vene keelt. Kauplesime mulle tabletid ühe pealt kahe peale, saime psühhiaatri aja. Tasulisse, mida soovitas perearst 50€ visiit, saime aja paari nädalaga ja tasuta alles juuni keskel.. Ma ei suuda eriti telefoniga rääkida, nii et ema helistas ja pani aja. Rääkisid natuke ja siis sooviti minuga räàkida. Küsis mis ja kas mingeid tablette võtan ja kui palju. Vastasin, et coaxil ja üks kord päevas. Ta vastas, et “Neid peab ju kolm korda päevas võtma, sa oled alaravitud, need mõjuvad 6h”. Aitàh mu perearstile eks! Psühhiaater siis ütles, et ma ikka prooviks kaks tükki võtta ja siis kui tema juurde lähen siis vaataks edasi. Järgmise nàdala teisipäeval juba lähengi. Ma niiiiii kardan! Ma ootasin aastaid, et minna perearsti juurde ja üldse
Hiljutised postitused

Ja kuidas mul siis edeneb?

Mind ei huvita MITTE MISKI. Ma ei saa vaadata sarju, videosi.. mind ei huvita enam isegi sõprade mured aga sunnin end keskenduma, aitama. Ma igatsen seda aega, kus mul olid hobid ja miski pani silma särama. Perearstiga pole mul vedanud! Küsisin talt, kas ma saaksin ehk teised unerohud. Praegused ei sobi mulle. Põhjendasin, et miks. Vaatas juhmi näoga otsa ja ütles “ma ei saa sinust aru”. Seletasin veelkord siis. Ütles “mhm, kas tööle saad minna või pikendan haiguslehte?”. Sealt polikliinikust väljusin pisaratega. Ta venerahvusest, mitte mul pole eneseväljendusega meeletuid raskusi või kõnedefekti vm 😀 Lootsin, et saan ADsi tihedamini võtma hakata. Aga ei! Ütles, et mul pole nii palju vaja ja 5p järjest võin 2tki päevas võtta ja siis jälle 1. Misasja!? Mu psühhika saab seal kàies veel rohkem kannatada. Lasen haiguslehe sellepärast àra lõpetada, et ma ei taha seda arsti nàha, MITTE KUNAGI ENAM!  Ma olen aru saanud, et mu olukord läheb hullemaks kui mu elus mingi meesisend,

Olla zombie või keskendumisvõimetu?

Ma ei tea, kuidas ma täna end kooli vedada suutsin, aga hakkama ma sain! Küll üks tund hiljem, aga siiski ja olin terve päeva lõpuni ja olen väga imestunud. Hommik oli imelik. Ei tundnud ennast iseendana ja maailm tundus ka nagu kauge olema, hoopis teine tunne oli ringi jalutada. Ja ma ei viitsinud suhelda. Kuna ma eile koolis ei käinud, siis teadsin, et hakkab palju küsimusi nädalavahetuse kohta tulema ja palvetasin, et keegi jumala eest midagi ei küsiks. Ühel hetkel kursavend küsis, et kas mul paha tuju või, et miks ma terve tund lihtsalt aknast välja vahtinud olen.. Ma polnud temast ja tema naljadest terve päev välja teinud, tavaliselt ma ikka naeran ja olen lõbus, täna lihtsalt tühi kest. Aga üle mitme kuu suutsin jälle koolis kuulata, konspekteerida. Ma pole ammu üle ühe lause vihikusse kirjutanud, nüüd sain lausa üle ühe A4 kokku, vau! Mõtlesin, et kindlasti olen päeva lõpuni ja tundsin end motiveerituna, aga päeva keskpaigaks oli see tunne kadunud ja alles jäänud mõte "m

Depressioon ja hallutsinatsioonid

Uhh, algaski minu teekond ravimaks minu vaimset tervist. Ma olen liiga kaua aastaid seda kuidagi ignoreerinud. Ma olin väga noorena juba täitsa sassis omadega. Käisin ükspäev oma ema kodus, leidsin salapäeviku ja mõtlesin et siis viin kurssi, mida põhikooli mina asjadest arvas. Reaalsus? Ma olin umbes 10 aastasena sinna kirjutanud, et ma ei taha enam elada ja et see maailm pole mulle(SUURTE TRÜKITÄHTEDEGA). Siis mulle meenus, et ma paar aastat hiljem üritasin ka enesetappu, aga see loll plaan kukkus läbi, sest noh, ma olin loll. Lapselikult loll. Arvasin, et hunniku valuvaigistite võtmine teeb minuga midagi.. nope. See mälestus oleks nagu vasaraga pähe löönud. Nii noorena sellised mõtted ja soovid, miks küll? Nüüd ma olen targem(kahjuks) ja tean täpselt, mis tegema pean, et mu surm oleks võimalikult chill ja valutu. Aga tuleb välja ravida vajadus seda teadmist kasutada, eks!? Läksin arsti jutule. Sain soovituse õues jalutamas käia, sorri ma ei suuda end tihtipeale isegi vannituppa