Kõik nii palju keerulisemaks mu jaoks läinud. Ma olen koolist välja lendamas ja mul pole jõudu võidelda. Vaatan tuimalt, kuidas mu elu koost laguneb. Kehitan õlgu. Mu ema käis muga perearsti juures kaasas. Sest see keelebarjààr oli liiga hull ja emps oskab vene keelt. Kauplesime mulle tabletid ühe pealt kahe peale, saime psühhiaatri aja. Tasulisse, mida soovitas perearst 50€ visiit, saime aja paari nädalaga ja tasuta alles juuni keskel.. Ma ei suuda eriti telefoniga rääkida, nii et ema helistas ja pani aja. Rääkisid natuke ja siis sooviti minuga räàkida. Küsis mis ja kas mingeid tablette võtan ja kui palju. Vastasin, et coaxil ja üks kord päevas. Ta vastas, et “Neid peab ju kolm korda päevas võtma, sa oled alaravitud, need mõjuvad 6h”. Aitàh mu perearstile eks! Psühhiaater siis ütles, et ma ikka prooviks kaks tükki võtta ja siis kui tema juurde lähen siis vaataks edasi. Järgmise nàdala teisipäeval juba lähengi. Ma niiiiii kardan! Ma ootasin aastaid, et minna perearsti juurde ja üldse
Mind ei huvita MITTE MISKI. Ma ei saa vaadata sarju, videosi.. mind ei huvita enam isegi sõprade mured aga sunnin end keskenduma, aitama. Ma igatsen seda aega, kus mul olid hobid ja miski pani silma särama. Perearstiga pole mul vedanud! Küsisin talt, kas ma saaksin ehk teised unerohud. Praegused ei sobi mulle. Põhjendasin, et miks. Vaatas juhmi näoga otsa ja ütles “ma ei saa sinust aru”. Seletasin veelkord siis. Ütles “mhm, kas tööle saad minna või pikendan haiguslehte?”. Sealt polikliinikust väljusin pisaratega. Ta venerahvusest, mitte mul pole eneseväljendusega meeletuid raskusi või kõnedefekti vm 😀 Lootsin, et saan ADsi tihedamini võtma hakata. Aga ei! Ütles, et mul pole nii palju vaja ja 5p järjest võin 2tki päevas võtta ja siis jälle 1. Misasja!? Mu psühhika saab seal kàies veel rohkem kannatada. Lasen haiguslehe sellepärast àra lõpetada, et ma ei taha seda arsti nàha, MITTE KUNAGI ENAM! Ma olen aru saanud, et mu olukord läheb hullemaks kui mu elus mingi meesisend,