Mind ei huvita MITTE MISKI. Ma ei saa vaadata sarju, videosi.. mind ei huvita enam isegi sõprade mured aga sunnin end keskenduma, aitama. Ma igatsen seda aega, kus mul olid hobid ja miski pani silma särama.
Perearstiga pole mul vedanud! Küsisin talt, kas ma saaksin ehk teised unerohud. Praegused ei sobi mulle. Põhjendasin, et miks. Vaatas juhmi näoga otsa ja ütles “ma ei saa sinust aru”. Seletasin veelkord siis. Ütles “mhm, kas tööle saad minna või pikendan haiguslehte?”. Sealt polikliinikust väljusin pisaratega. Ta venerahvusest, mitte mul pole eneseväljendusega meeletuid raskusi või kõnedefekti vm 😀
Lootsin, et saan ADsi tihedamini võtma hakata. Aga ei! Ütles, et mul pole nii palju vaja ja 5p järjest võin 2tki päevas võtta ja siis jälle 1. Misasja!? Mu psühhika saab seal kàies veel rohkem kannatada. Lasen haiguslehe sellepärast àra lõpetada, et ma ei taha seda arsti nàha, MITTE KUNAGI ENAM!
Ma olen aru saanud, et mu olukord läheb hullemaks kui mu elus mingi meesisend, hakkavad tunded tekkima. Ma armun ja kiindun üldse imelikult kiirelt. Isegi kui noormees vastab oma tunnetega(mul pole kunagi olnud olukorda, kus kutt ei vastaks tunnetega samaga), siis ma muutun palju kurvemaks jne. Hakkan ise jaurama, rikun asja ära ja siis veel jubedam olla. Miks ma nii teen? Jumal seda teab, aga see alati nii olnud. Alates esimesest kutist.
Ma olen enesehävituslennuk.
Kommentaarid
Postita kommentaar