Otse põhisisu juurde

Absoluutselt ebapädev perearst

Kõik nii palju keerulisemaks mu jaoks läinud. Ma olen koolist välja lendamas ja mul pole jõudu võidelda. Vaatan tuimalt, kuidas mu elu koost laguneb. Kehitan õlgu. 

Mu ema käis muga perearsti juures kaasas. Sest see keelebarjààr oli liiga hull ja emps oskab vene keelt. Kauplesime mulle tabletid ühe pealt kahe peale, saime psühhiaatri aja. Tasulisse, mida soovitas perearst 50€ visiit, saime aja paari nädalaga ja tasuta alles juuni keskel.. Ma ei suuda eriti telefoniga rääkida, nii et ema helistas ja pani aja. Rääkisid natuke ja siis sooviti minuga räàkida. Küsis mis ja kas mingeid tablette võtan ja kui palju. Vastasin, et coaxil ja üks kord päevas. Ta vastas, et “Neid peab ju kolm korda päevas võtma, sa oled alaravitud, need mõjuvad 6h”. Aitàh mu perearstile eks! Psühhiaater siis ütles, et ma ikka prooviks kaks tükki võtta ja siis kui tema juurde lähen siis vaataks edasi. Järgmise nàdala teisipäeval juba lähengi. Ma niiiiii kardan! Ma ootasin aastaid, et minna perearsti juurde ja üldse ei julge arstide juures kàia ja nüüd pean nii palju avama ennast. 

Täna on terve päev olnud siuke hmm... ärevus? Ma ei tea miks aga hinges kriibib nagu midagi oleks väga pahasti juhtunud või miskit ja süda sellest tundest paha. Varem oli mul see koguaeg, päevi järjest. Mõtlesin, et sain lahti aga nüüd jälle.

Ma peaks õppima aga ma peale kooli tulin koju voodisse kohe.

Järsku on mingi meeletu väsimus tagasi tulnud. Ma sain sellest lahti, et ma hommikuti voodist üles ei saa. Ma magasin reaalselt 21st 15ni ja oleksin veeeeeeeel tahtnud. Mu elu möödus väga pikalt voodis ja kooli ei jõudnud, sellepärast ka nii suured probleemid nüüd koolis ja tundub, et see kõik hakkab tagasi tulema.

Ja kõige rohkem kardan, et psühhiaater ütleb mulle: “Sul pole depressiooni, sa oled lihtsalt laisk”. Ma koguaeg mõtlen, et äkki olengi lihtsalt eluga mitte hakkama saav laisk inimene. 

Unerohud ei hoia ka enam magamas. Ärkan öösiti mustmiljon korda üles ja mingi rohi tekitab krampe. Käed ja jalad vahepeal tõmbuvad krampi kergelt ja säàremari valutab vm. 

Tahaks kunagi siia midagi ilusat kirjutada, mitte ainult hädaldada!!! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Depressioon ja hallutsinatsioonid

Uhh, algaski minu teekond ravimaks minu vaimset tervist. Ma olen liiga kaua aastaid seda kuidagi ignoreerinud. Ma olin väga noorena juba täitsa sassis omadega. Käisin ükspäev oma ema kodus, leidsin salapäeviku ja mõtlesin et siis viin kurssi, mida põhikooli mina asjadest arvas. Reaalsus? Ma olin umbes 10 aastasena sinna kirjutanud, et ma ei taha enam elada ja et see maailm pole mulle(SUURTE TRÜKITÄHTEDEGA). Siis mulle meenus, et ma paar aastat hiljem üritasin ka enesetappu, aga see loll plaan kukkus läbi, sest noh, ma olin loll. Lapselikult loll. Arvasin, et hunniku valuvaigistite võtmine teeb minuga midagi.. nope. See mälestus oleks nagu vasaraga pähe löönud. Nii noorena sellised mõtted ja soovid, miks küll?

Nüüd ma olen targem(kahjuks) ja tean täpselt, mis tegema pean, et mu surm oleks võimalikult chill ja valutu. Aga tuleb välja ravida vajadus seda teadmist kasutada, eks!?

Läksin arsti jutule. Sain soovituse õues jalutamas käia, sorri ma ei suuda end tihtipeale isegi vannituppa pe…

Ja kuidas mul siis edeneb?

Mind ei huvita MITTE MISKI. Ma ei saa vaadata sarju, videosi.. mind ei huvita enam isegi sõprade mured aga sunnin end keskenduma, aitama. Ma igatsen seda aega, kus mul olid hobid ja miski pani silma särama.

Perearstiga pole mul vedanud! Küsisin talt, kas ma saaksin ehk teised unerohud. Praegused ei sobi mulle. Põhjendasin, et miks. Vaatas juhmi näoga otsa ja ütles “ma ei saa sinust aru”. Seletasin veelkord siis. Ütles “mhm, kas tööle saad minna või pikendan haiguslehte?”. Sealt polikliinikust väljusin pisaratega. Ta venerahvusest, mitte mul pole eneseväljendusega meeletuid raskusi või kõnedefekti vm 😀
Lootsin, et saan ADsi tihedamini võtma hakata. Aga ei! Ütles, et mul pole nii palju vaja ja 5p järjest võin 2tki päevas võtta ja siis jälle 1. Misasja!? Mu psühhika saab seal kàies veel rohkem kannatada. Lasen haiguslehe sellepärast àra lõpetada, et ma ei taha seda arsti nàha, MITTE KUNAGI ENAM! 
Ma olen aru saanud, et mu olukord läheb hullemaks kui mu elus mingi meesisend, hakkavad tu…