tag:blogger.com,1999:blog-7494920174777349402023-11-15T20:04:21.927+02:00.Unknownnoreply@blogger.comBlogger4125tag:blogger.com,1999:blog-749492017477734940.post-70620329790078284882018-03-12T19:20:00.001+02:002018-03-12T19:25:58.015+02:00Absoluutselt ebapädev perearstKõik nii palju keerulisemaks mu jaoks läinud. Ma olen koolist välja lendamas ja mul pole jõudu võidelda. Vaatan tuimalt, kuidas mu elu koost laguneb. Kehitan õlgu. <div><br></div><div>Mu ema käis muga perearsti juures kaasas. Sest see keelebarjààr oli liiga hull ja emps oskab vene keelt. Kauplesime mulle tabletid ühe pealt kahe peale, saime psühhiaatri aja. Tasulisse, mida soovitas perearst 50€ visiit, saime aja paari nädalaga ja tasuta alles juuni keskel.. Ma ei suuda eriti telefoniga rääkida, nii et ema helistas ja pani aja. Rääkisid natuke ja siis sooviti minuga räàkida. Küsis mis ja kas mingeid tablette võtan ja kui palju. Vastasin, et coaxil ja üks kord päevas. Ta vastas, et “Neid peab ju kolm korda päevas võtma, sa oled alaravitud, need mõjuvad 6h”. Aitàh mu perearstile eks! Psühhiaater siis ütles, et ma ikka prooviks kaks tükki võtta ja siis kui tema juurde lähen siis vaataks edasi. Järgmise nàdala teisipäeval juba lähengi. Ma niiiiii kardan! Ma ootasin aastaid, et minna perearsti juurde ja üldse ei julge arstide juures kàia ja nüüd pean nii palju avama ennast. </div><div><br></div><div>Täna on terve päev olnud siuke hmm... ärevus? Ma ei tea miks aga hinges kriibib nagu midagi oleks väga pahasti juhtunud või miskit ja süda sellest tundest paha. Varem oli mul see koguaeg, päevi järjest. Mõtlesin, et sain lahti aga nüüd jälle.</div><div><br></div><div>Ma peaks õppima aga ma peale kooli tulin koju voodisse kohe.</div><div><br></div><div>Järsku on mingi meeletu väsimus tagasi tulnud. Ma sain sellest lahti, et ma hommikuti voodist üles ei saa. Ma magasin reaalselt 21st 15ni ja oleksin veeeeeeeel tahtnud. Mu elu möödus väga pikalt voodis ja kooli ei jõudnud, sellepärast ka nii suured probleemid nüüd koolis ja tundub, et see kõik hakkab tagasi tulema.</div><div><br></div><div>Ja kõige rohkem kardan, et psühhiaater ütleb mulle: “Sul pole depressiooni, sa oled lihtsalt laisk”. Ma koguaeg mõtlen, et äkki olengi lihtsalt eluga mitte hakkama saav laisk inimene. </div><div><br></div><div>Unerohud ei hoia ka enam magamas. Ärkan öösiti mustmiljon korda üles ja mingi rohi tekitab krampe. Käed ja jalad vahepeal tõmbuvad krampi kergelt ja säàremari valutab vm. </div><div><br></div><div>Tahaks kunagi siia midagi ilusat kirjutada, mitte ainult hädaldada!!! </div>Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-749492017477734940.post-9979041019074279102018-02-20T22:36:00.000+02:002018-02-20T22:40:53.540+02:00Ja kuidas mul siis edeneb? <div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Mind ei huvita MITTE MISKI. Ma ei saa vaadata sarju, videosi.. mind ei huvita enam isegi sõprade mured aga sunnin end keskenduma, aitama. Ma igatsen seda aega, kus mul olid hobid ja miski pani silma särama.<br />
<div>
<br /></div>
<div>
Perearstiga pole mul vedanud! Küsisin talt, kas ma saaksin ehk teised unerohud. Praegused ei sobi mulle. Põhjendasin, et miks. Vaatas juhmi näoga otsa ja ütles “ma ei saa sinust aru”. Seletasin veelkord siis. Ütles “mhm, kas tööle saad minna või pikendan haiguslehte?”. Sealt polikliinikust väljusin pisaratega. Ta venerahvusest, mitte mul pole eneseväljendusega meeletuid raskusi või kõnedefekti vm 😀</div>
<div>
<br /></div>
<div>
Lootsin, et saan ADsi tihedamini võtma hakata. Aga ei! Ütles, et mul pole nii palju vaja ja 5p järjest võin 2tki päevas võtta ja siis jälle 1. Misasja!? Mu psühhika saab seal kàies veel rohkem kannatada. Lasen haiguslehe sellepärast àra lõpetada, et ma ei taha seda arsti nàha, MITTE KUNAGI ENAM! </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ma olen aru saanud, et mu olukord läheb hullemaks kui mu elus mingi meesisend, hakkavad tunded tekkima. Ma armun ja kiindun üldse imelikult kiirelt. Isegi kui noormees vastab oma tunnetega(mul pole kunagi olnud olukorda, kus kutt ei vastaks tunnetega samaga), siis ma muutun palju kurvemaks jne. Hakkan ise jaurama, rikun asja ära ja siis veel jubedam olla. Miks ma nii teen? Jumal seda teab, aga see alati nii olnud. Alates esimesest kutist. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Ma olen enesehävituslennuk. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
</div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-749492017477734940.post-71162430902586744292018-02-13T20:07:00.001+02:002018-02-13T20:07:35.423+02:00Olla zombie või keskendumisvõimetu?<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Ma ei tea, kuidas ma täna end kooli vedada suutsin, aga hakkama ma sain! Küll üks tund hiljem, aga siiski ja olin terve päeva lõpuni ja olen väga imestunud.<br />
<br />
Hommik oli imelik. Ei tundnud ennast iseendana ja maailm tundus ka nagu kauge olema, hoopis teine tunne oli ringi jalutada. Ja ma ei viitsinud suhelda. Kuna ma eile koolis ei käinud, siis teadsin, et hakkab palju küsimusi nädalavahetuse kohta tulema ja palvetasin, et keegi jumala eest midagi ei küsiks. Ühel hetkel kursavend küsis, et kas mul paha tuju või, et miks ma terve tund lihtsalt aknast välja vahtinud olen.. Ma polnud temast ja tema naljadest terve päev välja teinud, tavaliselt ma ikka naeran ja olen lõbus, täna lihtsalt tühi kest. Aga üle mitme kuu suutsin jälle koolis kuulata, konspekteerida. Ma pole ammu üle ühe lause vihikusse kirjutanud, nüüd sain lausa üle ühe A4 kokku, vau! Mõtlesin, et kindlasti olen päeva lõpuni ja tundsin end motiveerituna, aga päeva keskpaigaks oli see tunne kadunud ja alles jäänud mõte "ma ei taha siin olla, ma lähen koju". Ma 15min võitlesin iseendaga peas ja olen tänulik, et läksin.<br />
<br />
Koolis juhtus midagi imelikku, süda hakkas kloppima täiega, pole sellist tunnet mitte kunagi tundnud, väga ebamugav ja tugev kloppimine umbes 10sekki ja läks üle. Pool tundi hiljem hakkas kõrvus kohisema.<br />
<br />
Ma tunnen, et ma olen rohkem sassis kui nädal aega tagasi, mil ma AD võtma hakkasin, aga kui see tõesti aitab mul keskenduda, siis ma ohverdan ennast. Mul on koolis üle 20ne tegemata töö, mis kõik on vaja järgi teha. Pole kunagi nii õnnetut seisu olnud ja loodan, et ma saan hakkama. Loodan ka, et homme tõstetakse mu ravimite kogust, et hakkan ka lõunal võtma, sest infolehel kirjas, et 3tk päevas, arst mulle ütles, et 1. Ilmselt alguse asi.<br />
<br />
AD teeb mu ehk zombieks, aga nii uskumatu oli tunda seda keskendumisvõimet ja mitte tunda vajadust iga 2min tagant telefoni vaadata.<br />
<br />
Ma lootsin, et ma saan suveni kooli kõrvalt tööl käia ja raha kõrvale panna, et kaks kuud puhata ja chillida. Pean oma plaanid ümber tegema, sest tööle ma ei suuda niipea minna. </div>
Unknownnoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-749492017477734940.post-46885592933750416852018-02-12T17:55:00.000+02:002018-02-12T18:18:22.552+02:00Depressioon ja hallutsinatsioonid<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
Uhh, algaski minu teekond ravimaks minu vaimset tervist. Ma olen liiga kaua aastaid seda kuidagi ignoreerinud. Ma olin väga noorena juba täitsa sassis omadega. Käisin ükspäev oma ema kodus, leidsin salapäeviku ja mõtlesin et siis viin kurssi, mida põhikooli mina asjadest arvas. Reaalsus? Ma olin umbes 10 aastasena sinna kirjutanud, et ma ei taha enam elada ja et see maailm pole mulle(SUURTE TRÜKITÄHTEDEGA). Siis mulle meenus, et ma paar aastat hiljem üritasin ka enesetappu, aga see loll plaan kukkus läbi, sest noh, ma olin loll. Lapselikult loll. Arvasin, et hunniku valuvaigistite võtmine teeb minuga midagi.. nope. See mälestus oleks nagu vasaraga pähe löönud. Nii noorena sellised mõtted ja soovid, miks küll?<br />
<br />
Nüüd ma olen targem(kahjuks) ja tean täpselt, mis tegema pean, et mu surm oleks võimalikult chill ja valutu. Aga tuleb välja ravida vajadus seda teadmist kasutada, eks!?<br />
<br />
Läksin arsti jutule. Sain soovituse õues jalutamas käia, sorri ma ei suuda end tihtipeale isegi vannituppa pesema minema motiveerida. Lõpuks peale juttu, et ma nii noor ja ilus tüdruk olen ja peale mõningast arstitädide poolset oigamist sain ka retsepti antidepressantidele(<a href="https://www.kliinik.ee/ravim/coaxil/id-8937">coaxil</a>) ja unerohud(<a href="https://www.kliinik.ee/ravim/imovane/id-8377">imovane</a>). Saatekiri psühhiaatrile ka, aga ma ei saa aru, milleks saatekiri, kui seda pole vaja? Antidepressante võtan esialgu 1tk päevas, hommikuti. Ilmselt see kogus muutub ülehomme, sest uuesti arstile siis.<br />
<br />
JA OH MY GOD, need unerohud.. Üks suur EI! Esimesel korral polnud viga, tõmbasid sammu sassi veits küll, aga uni oli mõnus ja järgmine päev hea olla. Eile võtsin teist korda, hakkasin magama jääma, mõtlesin, et imelik olla kuidagi. Tegin silmad lahti, kõik asjad toas liikusid, nagu oleks tuul, mustrid muutusid jm. Tõusin istukile ja reaalselt oli tunne, et voodi mu all lainetas Mõtlesin siis, et pole hullu, üritan magama jääda ja ei tee silmi lahti rohkem, aga no magamine oli küll võimatu, sest oleks nagu madratsiga ringi hõljunud ja tundsin et "keegi" konkreetselt tiriks seda õhus, vahepeal tugevamalt ja siis nõrgemalt. Tajusin kellegi hingamist, kriipindus level maksimus!!! Lõpuks oli küll hirm nii naha vahel, et kirjutasin emale ja tuli järgi mulle. Tegi piparmünditeed mulle ja läksin tema kõrvale magama, üksi ma ei julgenud olla. Värske õhk ja tee mõjusid hästi ja sain lõpuks magada, enne lobisesime empsiga tunnike. Hommikul kõik lihased valutasid ja kooli ma ei jõudnud. Jube oli olla.</div>
Unknownnoreply@blogger.com0