Ma ei tea, kuidas ma täna end kooli vedada suutsin, aga hakkama ma sain! Küll üks tund hiljem, aga siiski ja olin terve päeva lõpuni ja olen väga imestunud.
Hommik oli imelik. Ei tundnud ennast iseendana ja maailm tundus ka nagu kauge olema, hoopis teine tunne oli ringi jalutada. Ja ma ei viitsinud suhelda. Kuna ma eile koolis ei käinud, siis teadsin, et hakkab palju küsimusi nädalavahetuse kohta tulema ja palvetasin, et keegi jumala eest midagi ei küsiks. Ühel hetkel kursavend küsis, et kas mul paha tuju või, et miks ma terve tund lihtsalt aknast välja vahtinud olen.. Ma polnud temast ja tema naljadest terve päev välja teinud, tavaliselt ma ikka naeran ja olen lõbus, täna lihtsalt tühi kest. Aga üle mitme kuu suutsin jälle koolis kuulata, konspekteerida. Ma pole ammu üle ühe lause vihikusse kirjutanud, nüüd sain lausa üle ühe A4 kokku, vau! Mõtlesin, et kindlasti olen päeva lõpuni ja tundsin end motiveerituna, aga päeva keskpaigaks oli see tunne kadunud ja alles jäänud mõte "ma ei taha siin olla, ma lähen koju". Ma 15min võitlesin iseendaga peas ja olen tänulik, et läksin.
Koolis juhtus midagi imelikku, süda hakkas kloppima täiega, pole sellist tunnet mitte kunagi tundnud, väga ebamugav ja tugev kloppimine umbes 10sekki ja läks üle. Pool tundi hiljem hakkas kõrvus kohisema.
Ma tunnen, et ma olen rohkem sassis kui nädal aega tagasi, mil ma AD võtma hakkasin, aga kui see tõesti aitab mul keskenduda, siis ma ohverdan ennast. Mul on koolis üle 20ne tegemata töö, mis kõik on vaja järgi teha. Pole kunagi nii õnnetut seisu olnud ja loodan, et ma saan hakkama. Loodan ka, et homme tõstetakse mu ravimite kogust, et hakkan ka lõunal võtma, sest infolehel kirjas, et 3tk päevas, arst mulle ütles, et 1. Ilmselt alguse asi.
AD teeb mu ehk zombieks, aga nii uskumatu oli tunda seda keskendumisvõimet ja mitte tunda vajadust iga 2min tagant telefoni vaadata.
Ma lootsin, et ma saan suveni kooli kõrvalt tööl käia ja raha kõrvale panna, et kaks kuud puhata ja chillida. Pean oma plaanid ümber tegema, sest tööle ma ei suuda niipea minna.
Hommik oli imelik. Ei tundnud ennast iseendana ja maailm tundus ka nagu kauge olema, hoopis teine tunne oli ringi jalutada. Ja ma ei viitsinud suhelda. Kuna ma eile koolis ei käinud, siis teadsin, et hakkab palju küsimusi nädalavahetuse kohta tulema ja palvetasin, et keegi jumala eest midagi ei küsiks. Ühel hetkel kursavend küsis, et kas mul paha tuju või, et miks ma terve tund lihtsalt aknast välja vahtinud olen.. Ma polnud temast ja tema naljadest terve päev välja teinud, tavaliselt ma ikka naeran ja olen lõbus, täna lihtsalt tühi kest. Aga üle mitme kuu suutsin jälle koolis kuulata, konspekteerida. Ma pole ammu üle ühe lause vihikusse kirjutanud, nüüd sain lausa üle ühe A4 kokku, vau! Mõtlesin, et kindlasti olen päeva lõpuni ja tundsin end motiveerituna, aga päeva keskpaigaks oli see tunne kadunud ja alles jäänud mõte "ma ei taha siin olla, ma lähen koju". Ma 15min võitlesin iseendaga peas ja olen tänulik, et läksin.
Koolis juhtus midagi imelikku, süda hakkas kloppima täiega, pole sellist tunnet mitte kunagi tundnud, väga ebamugav ja tugev kloppimine umbes 10sekki ja läks üle. Pool tundi hiljem hakkas kõrvus kohisema.
Ma tunnen, et ma olen rohkem sassis kui nädal aega tagasi, mil ma AD võtma hakkasin, aga kui see tõesti aitab mul keskenduda, siis ma ohverdan ennast. Mul on koolis üle 20ne tegemata töö, mis kõik on vaja järgi teha. Pole kunagi nii õnnetut seisu olnud ja loodan, et ma saan hakkama. Loodan ka, et homme tõstetakse mu ravimite kogust, et hakkan ka lõunal võtma, sest infolehel kirjas, et 3tk päevas, arst mulle ütles, et 1. Ilmselt alguse asi.
AD teeb mu ehk zombieks, aga nii uskumatu oli tunda seda keskendumisvõimet ja mitte tunda vajadust iga 2min tagant telefoni vaadata.
Ma lootsin, et ma saan suveni kooli kõrvalt tööl käia ja raha kõrvale panna, et kaks kuud puhata ja chillida. Pean oma plaanid ümber tegema, sest tööle ma ei suuda niipea minna.
Kommentaarid
Postita kommentaar