Uhh, algaski minu teekond ravimaks minu vaimset tervist. Ma olen liiga kaua aastaid seda kuidagi ignoreerinud. Ma olin väga noorena juba täitsa sassis omadega. Käisin ükspäev oma ema kodus, leidsin salapäeviku ja mõtlesin et siis viin kurssi, mida põhikooli mina asjadest arvas. Reaalsus? Ma olin umbes 10 aastasena sinna kirjutanud, et ma ei taha enam elada ja et see maailm pole mulle(SUURTE TRÜKITÄHTEDEGA). Siis mulle meenus, et ma paar aastat hiljem üritasin ka enesetappu, aga see loll plaan kukkus läbi, sest noh, ma olin loll. Lapselikult loll. Arvasin, et hunniku valuvaigistite võtmine teeb minuga midagi.. nope. See mälestus oleks nagu vasaraga pähe löönud. Nii noorena sellised mõtted ja soovid, miks küll?
Nüüd ma olen targem(kahjuks) ja tean täpselt, mis tegema pean, et mu surm oleks võimalikult chill ja valutu. Aga tuleb välja ravida vajadus seda teadmist kasutada, eks!?
Läksin arsti jutule. Sain soovituse õues jalutamas käia, sorri ma ei suuda end tihtipeale isegi vannituppa pesema minema motiveerida. Lõpuks peale juttu, et ma nii noor ja ilus tüdruk olen ja peale mõningast arstitädide poolset oigamist sain ka retsepti antidepressantidele(coaxil) ja unerohud(imovane). Saatekiri psühhiaatrile ka, aga ma ei saa aru, milleks saatekiri, kui seda pole vaja? Antidepressante võtan esialgu 1tk päevas, hommikuti. Ilmselt see kogus muutub ülehomme, sest uuesti arstile siis.
JA OH MY GOD, need unerohud.. Üks suur EI! Esimesel korral polnud viga, tõmbasid sammu sassi veits küll, aga uni oli mõnus ja järgmine päev hea olla. Eile võtsin teist korda, hakkasin magama jääma, mõtlesin, et imelik olla kuidagi. Tegin silmad lahti, kõik asjad toas liikusid, nagu oleks tuul, mustrid muutusid jm. Tõusin istukile ja reaalselt oli tunne, et voodi mu all lainetas Mõtlesin siis, et pole hullu, üritan magama jääda ja ei tee silmi lahti rohkem, aga no magamine oli küll võimatu, sest oleks nagu madratsiga ringi hõljunud ja tundsin et "keegi" konkreetselt tiriks seda õhus, vahepeal tugevamalt ja siis nõrgemalt. Tajusin kellegi hingamist, kriipindus level maksimus!!! Lõpuks oli küll hirm nii naha vahel, et kirjutasin emale ja tuli järgi mulle. Tegi piparmünditeed mulle ja läksin tema kõrvale magama, üksi ma ei julgenud olla. Värske õhk ja tee mõjusid hästi ja sain lõpuks magada, enne lobisesime empsiga tunnike. Hommikul kõik lihased valutasid ja kooli ma ei jõudnud. Jube oli olla.
Nüüd ma olen targem(kahjuks) ja tean täpselt, mis tegema pean, et mu surm oleks võimalikult chill ja valutu. Aga tuleb välja ravida vajadus seda teadmist kasutada, eks!?
Läksin arsti jutule. Sain soovituse õues jalutamas käia, sorri ma ei suuda end tihtipeale isegi vannituppa pesema minema motiveerida. Lõpuks peale juttu, et ma nii noor ja ilus tüdruk olen ja peale mõningast arstitädide poolset oigamist sain ka retsepti antidepressantidele(coaxil) ja unerohud(imovane). Saatekiri psühhiaatrile ka, aga ma ei saa aru, milleks saatekiri, kui seda pole vaja? Antidepressante võtan esialgu 1tk päevas, hommikuti. Ilmselt see kogus muutub ülehomme, sest uuesti arstile siis.
JA OH MY GOD, need unerohud.. Üks suur EI! Esimesel korral polnud viga, tõmbasid sammu sassi veits küll, aga uni oli mõnus ja järgmine päev hea olla. Eile võtsin teist korda, hakkasin magama jääma, mõtlesin, et imelik olla kuidagi. Tegin silmad lahti, kõik asjad toas liikusid, nagu oleks tuul, mustrid muutusid jm. Tõusin istukile ja reaalselt oli tunne, et voodi mu all lainetas Mõtlesin siis, et pole hullu, üritan magama jääda ja ei tee silmi lahti rohkem, aga no magamine oli küll võimatu, sest oleks nagu madratsiga ringi hõljunud ja tundsin et "keegi" konkreetselt tiriks seda õhus, vahepeal tugevamalt ja siis nõrgemalt. Tajusin kellegi hingamist, kriipindus level maksimus!!! Lõpuks oli küll hirm nii naha vahel, et kirjutasin emale ja tuli järgi mulle. Tegi piparmünditeed mulle ja läksin tema kõrvale magama, üksi ma ei julgenud olla. Värske õhk ja tee mõjusid hästi ja sain lõpuks magada, enne lobisesime empsiga tunnike. Hommikul kõik lihased valutasid ja kooli ma ei jõudnud. Jube oli olla.
Kommentaarid
Postita kommentaar