Otse põhisisu juurde

Depressioon ja hallutsinatsioonid

Uhh, algaski minu teekond ravimaks minu vaimset tervist. Ma olen liiga kaua aastaid seda kuidagi ignoreerinud. Ma olin väga noorena juba täitsa sassis omadega. Käisin ükspäev oma ema kodus, leidsin salapäeviku ja mõtlesin et siis viin kurssi, mida põhikooli mina asjadest arvas. Reaalsus? Ma olin umbes 10 aastasena sinna kirjutanud, et ma ei taha enam elada ja et see maailm pole mulle(SUURTE TRÜKITÄHTEDEGA). Siis mulle meenus, et ma paar aastat hiljem üritasin ka enesetappu, aga see loll plaan kukkus läbi, sest noh, ma olin loll. Lapselikult loll. Arvasin, et hunniku valuvaigistite võtmine teeb minuga midagi.. nope. See mälestus oleks nagu vasaraga pähe löönud. Nii noorena sellised mõtted ja soovid, miks küll?

Nüüd ma olen targem(kahjuks) ja tean täpselt, mis tegema pean, et mu surm oleks võimalikult chill ja valutu. Aga tuleb välja ravida vajadus seda teadmist kasutada, eks!?

Läksin arsti jutule. Sain soovituse õues jalutamas käia, sorri ma ei suuda end tihtipeale isegi vannituppa pesema minema motiveerida.  Lõpuks peale juttu, et ma nii noor ja ilus tüdruk olen ja peale mõningast arstitädide poolset oigamist sain ka retsepti antidepressantidele(coaxil) ja unerohud(imovane). Saatekiri psühhiaatrile ka, aga ma ei saa aru, milleks saatekiri, kui seda pole vaja? Antidepressante võtan esialgu 1tk päevas, hommikuti. Ilmselt see kogus muutub ülehomme, sest uuesti arstile siis.

JA OH MY GOD, need unerohud.. Üks suur EI! Esimesel korral polnud viga, tõmbasid sammu sassi veits küll, aga uni oli mõnus ja järgmine päev hea olla. Eile võtsin teist korda, hakkasin magama jääma, mõtlesin, et imelik olla kuidagi. Tegin silmad lahti, kõik asjad toas liikusid, nagu oleks tuul, mustrid muutusid jm. Tõusin istukile ja reaalselt oli tunne, et voodi mu all lainetas  Mõtlesin siis, et pole hullu, üritan magama jääda ja ei tee silmi lahti rohkem, aga no magamine oli küll võimatu, sest oleks nagu madratsiga ringi hõljunud ja tundsin et "keegi" konkreetselt tiriks seda õhus, vahepeal tugevamalt ja siis nõrgemalt. Tajusin kellegi hingamist, kriipindus level maksimus!!! Lõpuks oli küll hirm nii naha vahel, et kirjutasin emale ja tuli järgi mulle. Tegi piparmünditeed mulle ja läksin tema kõrvale magama, üksi ma ei julgenud olla. Värske õhk ja tee mõjusid hästi ja sain lõpuks magada, enne lobisesime empsiga tunnike.  Hommikul kõik lihased valutasid ja kooli ma ei jõudnud. Jube oli olla.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ja kuidas mul siis edeneb?

Mind ei huvita MITTE MISKI. Ma ei saa vaadata sarju, videosi.. mind ei huvita enam isegi sõprade mured aga sunnin end keskenduma, aitama. Ma igatsen seda aega, kus mul olid hobid ja miski pani silma särama.

Perearstiga pole mul vedanud! Küsisin talt, kas ma saaksin ehk teised unerohud. Praegused ei sobi mulle. Põhjendasin, et miks. Vaatas juhmi näoga otsa ja ütles “ma ei saa sinust aru”. Seletasin veelkord siis. Ütles “mhm, kas tööle saad minna või pikendan haiguslehte?”. Sealt polikliinikust väljusin pisaratega. Ta venerahvusest, mitte mul pole eneseväljendusega meeletuid raskusi või kõnedefekti vm 😀
Lootsin, et saan ADsi tihedamini võtma hakata. Aga ei! Ütles, et mul pole nii palju vaja ja 5p järjest võin 2tki päevas võtta ja siis jälle 1. Misasja!? Mu psühhika saab seal kàies veel rohkem kannatada. Lasen haiguslehe sellepärast àra lõpetada, et ma ei taha seda arsti nàha, MITTE KUNAGI ENAM! 
Ma olen aru saanud, et mu olukord läheb hullemaks kui mu elus mingi meesisend, hakkavad tu…

Absoluutselt ebapädev perearst

Kõik nii palju keerulisemaks mu jaoks läinud. Ma olen koolist välja lendamas ja mul pole jõudu võidelda. Vaatan tuimalt, kuidas mu elu koost laguneb. Kehitan õlgu. 
Mu ema käis muga perearsti juures kaasas. Sest see keelebarjààr oli liiga hull ja emps oskab vene keelt. Kauplesime mulle tabletid ühe pealt kahe peale, saime psühhiaatri aja. Tasulisse, mida soovitas perearst 50€ visiit, saime aja paari nädalaga ja tasuta alles juuni keskel.. Ma ei suuda eriti telefoniga rääkida, nii et ema helistas ja pani aja. Rääkisid natuke ja siis sooviti minuga räàkida. Küsis mis ja kas mingeid tablette võtan ja kui palju. Vastasin, et coaxil ja üks kord päevas. Ta vastas, et “Neid peab ju kolm korda päevas võtma, sa oled alaravitud, need mõjuvad 6h”. Aitàh mu perearstile eks! Psühhiaater siis ütles, et ma ikka prooviks kaks tükki võtta ja siis kui tema juurde lähen siis vaataks edasi. Järgmise nàdala teisipäeval juba lähengi. Ma niiiiii kardan! Ma ootasin aastaid, et minna perearsti juurde ja üldse …